Pildigaleriid

[Best_Wordpress_Gallery id=”15″ gal_title=”Varbola linnus”]

Varbolas paiknevad Eesti suurima linnuse varemed

Rohukamaratega kaetud, kohati sammaldunud, Põhja- ja Lääne- Eestile vanast ajast omasel viisil paeplaatidest kuivmüürina laotud vall on harjalt varisenud, kuid linnuse edelaosas on valli külg üsna algsel kujul hästi näha. Pae murdmine linnuse valli jalamilt kõrgendas valli veelgi ning väljaspoole tekkinud süvend – vallikraav – oli tõhus täiendus linnuse kaitsevõimele. Valli väliskülje kalle on umbes 65 – 70º, mis on märksa järsem kui muldvalliga linnustel. Kivivallilt kerkis tõenäoliselt palkidest pealisehitis, mis võis olla kolm- neli või enamgi meetrit kõrge. Kaitseseina kõrgus kokku võis tõusta 14 või 15 meetrile. See tegi linnuse väga tugevaks.

Miks oli varbolastel nii suurt kantsi vaja?

Arheoloogilisel kaevamisel (1938 – 1939 ja 1953) saadud leiud tõendavad, et Varbola kuulub muinasaja lõpul rajatud linnuste hulka. Mis iseloomustab seda ajajärku? Läänemere piirkonnas ja Ida- Euroopas oli toimunud olulisi muutusi. Viikingite liikumine vaibus. Skandinaavlased polnud Läänemerel ja selle kaubanduses enam ainuvalitsejad. Ojamaalaste kõrvale hakkas aina enam ilmuma meremehi ja kaupmehi teistest Läänemeremaadest. Lääne- ja Ida- Euroopa vahelises kaubanduses olnud tähtis vahendaja Novgorod. Eriti oli viimase tähtsus kasvanud XII sajandil pärast Novgorodi feodaalriigi moodustamist. Väga soodne asukoht olulisemate Ida- Euroopa kaubateede ristumiskohal tegi Novgorodi Vana- Vene väliskaubanduse peakeskuseks. Novgorodi kaudu saadeti välismaale karusnahad, mesi, vaha, traan, kanepikiud ja ehitusmaterjalid; veeti sisse kalev ning muud tekstiilikaubad, luksusesemed, vürts, viin jne. XII sajandil hakkas sinna pärast esimese Läänemere- äärse Saksa linna Lüübeki asutamist üha rohkem ilmuma saksa kaupmehi. Sellest ida ja lääne vahelisest kaubandusest võtsid osa ka Läänemere idaranniku rahvad, nende seas õige agaralt eestlased. Viimaste kaubanduslikku läbikäimist Novgorodiga mainitakse juba Olav Trygvessoni saagas. Samuti kinnitavad seda Varbolast ja teistest hilisematest Eesti linnustest leitud novgorodipärased esemed (pronkstraadist kokkukeeratud käevõrud ning venepärased pronksristid.). Kaubanduslik suhtlemine oli tulus ja tõi jõukust.

Iided kaubandusteed läbi Varbola

Läänemerelt viis idasse kaks peateed: üks Liivi lahelt Väina jõge pidi üles ja siis mööda Dneprit lõunasse: teine Soome lahelt Neevale, sealt Laadogale, edasi Volhovi jõge mööda Ilmeni järvele, kus Lovati jõge pidi suundus Dneprile või kagu poole Volgale.

Varbolast kujunes üks suuremaid linnuseid

Kaubateedel liiklejatele ei jäänud tähele panemata eestlaste maa majanduslikult väga soodne asukoht. See asend põhjustas korduvaid maaletungimise ja hõivamise katseid.

Juba varem oli maa kaitseks ehitatud linnuseid, kuid kogemused näitasid, et väikesed linnused ei ole küllaldaselt tugevad. Hakati ehitama suuremaid. Varbola oli nende hulgas üks võimsamaid. Linnuse asukoht oli valitud selliselt, et juurdepääs oleks raske (“Jaani kolgas, salasoo sügavuses,” nagu väljendub Kreutzwald). Ümbruskonna elanikud tundsid salateid läbi metsade ja soode ning ohu korral kasutasid neid. Rahvapärimuse järgi kulgenud selline tee ka Loone (Lohu) linnusest Varbolasse.

Kes olid abiks linnuse ehitamisel?

Suurlinnuse ehitamine nõudis rohkesti töökäsi. Ei ole usutav, et kihelkond, mille keskuseks oli Varbola, seda üksinda oleks suutnud. Suure linnuse ehitamine nõudis suurt tagamaad. Peab järeldama, et selle ehitamisel oli osalisi nii Harju aladelt, Rävalast kui Läänemaalt, kellega varbolalastel oli kokkupuuteid ja kellele ehitatav linnus võis kaitset pakkuda. Ühine suurtöö nõudis osavat organiseerijat, võimekat rahvajuhti, kelleks tõenäoliselt oli kihelkonnavanem. Varbolalaste juhte pole üheski kroonikas kahjuks märgitud.

Kui rikkad olid Varbola linnuse elanikud?

Ürikutes ei leidu andmeid selle kohta, et maale tunginud vaenulikud jõud oleksid Varbola linnuse vallutanud. Novgorodi I leetopissi andmeil olevat Novgorodi vürst Mstislav 1212. aastal suure sõjaväega tunginud Eestisse ning jõudnud Varbola kantsi alla välja. Kas vene sõjavägi üritas linnust vallutada, selle kohta pole leetopissis andmeid, küll aga märgitakse, et vürst Mstislav olevat sundinud sealseid eestlasi maksma andamit – 700 marka. Kui see nii oli, siis peab ütlema, et varbolalased olid üsna jõukad. Mark oli tol ajal väärismetalli kaaluühik (põhjagermaani algupäraga, millest esimesed teated on pärit IX sajandist), mis loeti võrdseks poole vene naelaga. Vana vene nael on 0,409 kg (Mendelejevi määrang) või ümmarguselt 400 g, pool naela 200 g. Peamiseks väärismetalliks oli hõbe. Tõenäoliselt sai Mstislav varbolalastelt 700 marka hõbedat, mis kaaluliselt teeb välja 140 kg. Võib järeldada, et selle hõbeda eest jäi linnus puutumata. Kui palju kaupa 700 marga eest tol ajal võis osta, on teadmata. Tõenäoliselt said varbolalased andamiks antud margad kaubandusest.

Ristirüütlid pidasid Varbola linnust liiga suureks pähkliks

Liivimaa kroonikas nimetab Läti Henrik Varbolat ja varbolalasi korduvalt, kuid sõjategevust nende vastu ta ei maini. 1216. aastast alates tegid sakslased Harjusse mitmeid sõjakäike, kuid Varbola jäeti puutumata: pole andmeid, et nad oleksid katsunud seda piiratagi. Peab järeldama, et ristirüütlid, kellel oli linnuste ründamiseks rohkeid kogemusi ja masinaid, pidasid Varbolat liiga kõvaks pähkliks. Samuti taanlased, kes 1219. aastal maabusid Tallinna all, ei üritanud Varbolat sõjaga vallutada. Nagu Liivimaa kroonikast nähtub, oli hiljem Varbola kantsis ka taanlasi, kuid nad ei olnud seal peremehed. Arvatavasti sõlmisid varbolalased taanlastega mingi kokkuleppe ja tunnistasid nende ülemvõimu. Taanlased ei soovinud varbolalastega vaenuvahekorda. Seda tõendab asjaolu, et nad andsid Varbolale kiviheitemasina – paterelli, mida kasutati kantside ründamisel.

Arvatakse, et viimane lahing Varbola linnuses oli Jüriöö ülestõus 1343 aastal

1222. aastal kogu eestlaste maad haaranud üldise ülestõusu puhul oli Põhja- Eestis ülestõusnute keskuseks Varbola linnus. Seal olnud taanlased tapeti. Mis ülestõusu mahasurumisel Varbolas juhtus, selle kohta pole andmeid. Kuid aastail 1225 – 1226 Rooma paavsti saadik Modena piiskop Wilhelm viibis Liivi- ja Eestimaal siinse poliitilise elu (sakslaste ja taanlaste vehekord jm.) probleeme lahendamas ning saabus taanlaste juurde Tallinna, märgib kroonik Henrik, et ka varbolalased võtsid rahumeeli paavsti saadiku vastu ja tulid tema juurde Tallinna. Sellest võib järeldada, et Varbola linnusel oli veel mõningal määral poliitilist tähtsust. Läti Henrik nimetas küll varbolalasteks mitte ainult linnuse elanikke, vaid samuti harjulasi ja rävalalasi, kuid võib arvata, et antud juhul on tema tähelepanu peamiseks objektiks Varbola linnus. Kui kaua linnus pärast maa alistamist seal elunevatele inimestele elupaigaks oli, on teadmata. Ajapikku kaotas ta oma tähtsuse. Võib- olla kasutati linnust viimati 1343. a. Jüriöö ülestõusu ajal.

Rahvasuus kutsutakse Varbola linnust Jaanilinnaks

Rahvasuus kutsutakse Varbola linnust Jaanilinnaks. Kuidas see nimi on tekkinud? XVIII sajandil (1774 – 1782) ilmunud A. W. Hupeli kolmeköitelises teatmeteoses “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” märgitakse, et Varbola (Warbjala või Jaani linn) on vana hävinenud Eesti kindlus Nissi kihelkonnas. Seega nimi Jaanilinn oli tuntud kakssada aastat tagasi. Võimalik, et Jaanilinna nimel on isikunimelist päritolu. Seal võis elada kihelkonnavanem või linnuse ülik, kelle nimel oli kõlasarnasus Jaanuse või Jaaniga (näit. Ihanes Jaheldas), kelle järgi hakati nimetama linnustki. Ajapikku muutus see nimi Jaaniks, linnusest sai Jaanilinn. Nissi külanõukogu piirides on ka Jaani küla. Võimalik, et nimi Jaanilinn on seoses eesti rahvakalendri tähtsaima suvise pühaga- jaanipäevaga. Kauemat aega on linnuse õuele kogunetud jaanitulele.